“Tundmatu sõdur” (1955), 15.03.2017

Olen lugenud Väinö Linna “Sõjaromaan”, mille esimest ekraniseeringut Ajalooring ka vaatas. “Tundmatu sõdur” on soomlastele oluline ja tugev tüvitekst, mille kaalu rahvuslikus identiteediehituses võib vabalt võrrelda Kalevalaga. Samamoodi on ta monoliitne ja dogmaatiline, vormellik: kõik repliigid pärinevad otse romaanist. Interpretatsioon ei ole seega kuigi vaba ning ei mõju eraldiseisva teosena, küll aga jäävad ekraanilt tajumata erinevad allteemad. Sõja dehumaniseeriv mõju inimesele, inimese muutumine, vihast sapistumine ja lõpuks iseenda kaotamine, sõjale andumine on protsessid, mille visuaalne kujutamine ei kuulu patriootliku kultusfilmi juurde. “Sõjaromaan”, mis tsenseerimise käigus “Tundmatuks sõduriks” ümbernimetati, kaotas ekraniseeringuga oma omapäraselt põimunud patriootilise sõjavastasuse ning muutus pigem pateetiliseks patriotismiks. Jah, tõsi, kaotusmotiiv alustas ja lõpetas, läbis filmi, kuid iga sõduri sisemine inimkaotus, mis suri päästikule vajutades koos vastasega, jäi kahjuks kaadrist välja. Seda ütleb loomulikult 62 aastat hiljem eestlane, kelle samaväärne vabariigiaastapäevane kultusfilm on kaks korda lühem ja oluliselt tempokam.

Filmi kommenteeris prof Eero Medijainen.